Muusa ja tema kunstnik

Edgar Valter on kirjutanud: „Tõuke nende piltide maalimiseks andsid omal ajal nähtud performance’id. Jälgisin seletamatult kummalise tundega asjaarmastajast näitlejat, kes püüdis sügava allteksti ja paljutähendusliku sümboolikaga kajastada inimese siblimist siin maailma lavalaudadel… Otsustasin ka ise performance’iga katsetada. Aga maalides. See oleks siis nagu hetkeks peatatud etendus. Aga kas ongi tegu vaid etendusega? Eemalt vaadates tunduvad absurdsena paljud tegemised, mis tegija meelest olulised ja mõttekad. Ja mine tea – võib-olla mõnikord ka vastupidi.“
*
Kas sina oled minu Muusa? küsis Kunstnik, julgemata oma õnne uskuda.
Vastuseks kõlas naer, mis läbistas õhku kui tulikuum jääpurikas, ühtaegu kõrvetav ja jäine.
Hoopis sina oled minu Kunstnik, lõkerdas Muusa, anna mulle käsi!
Mees ulatas käe.
Me läheme rännakule, ütles Muusa, balansseerides tegelikkuse ja kujutelmade vahelisel õhkõrnal piiril ning Kunstniku käele toetudes, ühtaegu tasakaalu otsides ja seda pakkudes.
Kuhu? kahtles Kunstnik, kes oli senise elu jooksul pea igal pool käinud, paljutki näinud ja kõigest tüdinud.
Lähme tegelikkuse peidus poolele, kutsus Muusa, tule nüüd, mida on sul ometi kaotada?
Katkend raamatust