Ma langesin esimesel sõjasuvel

See jutt ei tule kuigi pikk, sest et mina, reavõitleja Jaan Tamm, langesin juba esimesel sõjasuvel. Mind matsid poolpõlenud külast kokkuaetud kolhoosnikud soojal septembripäeval külakalmistu nurka kaevatud ühishauda. Seda tööd juhatas elatanud staabiveltveebel ühest saksa tagalaüksusest, kes oma paksusest, kuumusest ja laibalehast hingeldas ning ropult vandus. Meid magab siin üldiselt vähe, mitte nii nagu Hilovos, kuhu on maetud peaaegu terve Eesti pataljon. Nagu öeldud, saatis meid viimsel teekonnal ropp saksa sõim. Ainult paar vanaldast vene naist nutsid vargsi, üks habemik taat lõi risti ette ja ohkas.
*
Autorilt võimalikule lugejale: kuigi neis lugudes on tõepoolest ehk üheksa kümnendikkugi tõestisündinut, kaasaelatut, nähtut ja kuuldut, pole see siiski dokumentaalraamat. Seepärast ärgu otsitagu ka nimede tagant absoluutselt konkreetseid inimesi.